Polaarrebaste tseremoonia

Täna oli meil plaanis külastada kolme Skandinaavia riigi piiripunkti, kus saavad kokku Soome, Rootsi ja Norra riigipiirid. Selleks istusime laeva, et sõita üle järve, kuna jalgsi matkates oleks vahemaa natuke pikk. Kõige huvitavam oli see, et piiripunkt asus keset järve, nii et sinna sai minna mööda laudteed. Sinna jõudmine tähendas meie jaoks, et oleme ametlikult ära käinud ka Rootsis. Matkatud sai sel päeval korralikult- 17 kilomeetrit, kuna tagasi bioloogiajaama otsustasime kõndida jala.

Sellel pildil meie rühm (kahjuks ilma Valleta) varsti jõudmas kolmikpunkti.

cropped-img_9303.jpg

 

Õhtul toimus polaarrebaste ristimine. See võttis aset indiaanlaste kombel tehtud onnis, kus küpsetasime lõkkekartuleid ja -porgandeid, mis olid imemaitsvad. Korraga läksid Mari, Valle ja Mardi näod magusaks ning võeti välja saladuslik kott. Igaüks viktoriinil osalejatest sai isikliku oma nimega graveeritud pussnoa, mis lõhnas nagu mets ja vanad ajad. Nüüd saame uhkelt öelda, et oleme õiged polaaruurijad ja üksi metsas hätta ei jää.

Photo28-07-2017,192456

Samal õhtul esindasin mina naissugupoolt meeste seas saunas. Kümblesime nagu ürgsed soomlased lähisarktilises järvevees, kus sai olla täpselt viis sekundit.

photo2028-07-2017201920452056.jpg

Advertisements

Norra polaarpealinn ja lisandunud reisikaaslane

Eemal oli näha võimsaid valge mütsiga Norra mägesid, mille orge katsid pehmed udupilved. Varsti peale Soome piiri ületamist avastasime, et sõidame paksu piimja pilve sees, kuid kui see mõni aja pärast ära lahjenes, nägime fjordi ja koski mööda mägesid alla kukkumas.

Tromsösse jõudnud, läksime polaarmuuseumisse ning kuna Nansen oli norrakas, sai sealt pikalt-laialt teada tema Frami ekspeditsioonist. Sellest olid hea kvaliteediga suured pildid, mis meile hästi meeldisid.

Jalutasime polaarpealinna tänavaid mööda, nautisime imelist vaadet mägedele ja uudistoidu degusteerijad hüppasid kioskist läbi, et proovida mingit kreemibanaani, mis oli lihtsalt imelik ja lihtsalt suhkur. Hiljem jõudsime arktilisse botaanikaaeda, kus andunud bioloogiahuviline Maria kadus kohe põõsaste vahele sahistama. Muidugi ei suutnud ta tühjade kätega lahkuda, nii et tagasiteel lisandus meie kampa üks sinine moon.

Teel bioloogiajaama käisime nautimas võimast koske. Vägev tunne oli seista selle ääres, kui väiksed piisad peksid vastu nägu. Vahepeal kannatasime Riho komminurina käes, aga muidu oli vinge päev.

IMG_9124
See on Sten, kes tükkis pildile

20170727_183114

IMG_9237
Bioloogia Maria paradiis
IMG_9143
Tromsö tänavad

Lolliks kurnatusest

Istume Kilpisjärve bioloogiajaama köögis ja järame leiba juustuga, kuna vajame kehakinnitust pärast ühe kõrgema Soome mäe otsa ronimist. Ja nagu sellest oleks veel vähe, suutsime hommikul optimistlikult kõmpida seitsmesajameetrise künka otsa! Selle kõige tulemuseks on toatäis peast soojasid matkajaid. Mart on ametis seletamisega, kuidas ta pea ja käsi kinni seoti ja kuigi keegi eriti enam nalja ei jälgi, on kõik naerust kõveras.

Valle geoloogina oli õnnelik, et ta leidis mingi lõhe mäe otsast ja see on tema jaoks parim osa päevast. Meile kõigile avaldas porokari parklas muljet, kes oli meist paari sammu kaugusel. Täiesti hämmastav, et nad nii lähedale lubavad tulla. Muide Sten ei osanud termost kasutada ja nüüd on tal piisavalt paks punane triip mööda lõuga, kus tal kuuma vett läks.

Õhtul saime siin kõige paremat toitu väga armsalt söögitädilt.

Kümme põhjapõtra ja külmavärinad

Käes on meil siis kolmas päev ja mehed otsustasid sauna teha, kuna ööbime kõigi mugavustega suusamajas, lihtsalt märksa odavamalt, sest praegu pole hooaeg. Ainult Mardi õnnelik nägu piilub ukse tagant välja, kuna oma väikse rätikuga pole tema arvates sünnis kaugemale välja tulla. Kuid Soome saun on ikka nii kuum, et sunnib mehed isegi tillukestes rättides lõpuks ikka õue hingama.

Tänase päeva tipphetk olid siiski kümme põhjapõtra, keda nägime eri hetkedel jalutamas autoteel Levisse. Tundus nagu oleksime olnud safaril, kuna nad olid reaalselt täpselt akna all. Meie Mariga sattusime nende nägemisest väga elevusse ja reageerisime iga väikse krabina peale. Sattusime nägema isegi kahte valget! Tõsiselt kaunid ja majesteetlikud loomad…

Teine, sugugi mitte halvem, elamus oli Arktikum, kuhu suundusime pärast hommikueinet. Kohe alguses rabas meid muuseumi pood, kus veetsime vähemalt pool tundi, kuna pakkumisel oli seal igavese nooruse seen Chaga, puukujuline kulp, ürdishotid, kesköise päikese tee ja muud iseäralikku ja põnevat. Hiljem saime muuseumis teada Arktikas elavate kohalike ja polaaralade looduse kohta. Mina käisin vaatamas täiesti vapustavat filmi Arktika kohta ja kuna see avaldas nii sügavat muljet, et mul külmavärinad mööda selga jooksid, ruttasin ma muidugi uuesti seda vaatama.

Lühidalt kokku võttes läbisime me täna matkarajal pika distantsi, ületasime polaarjoone ja Mardi arvates oli täna kõige toredam see, et Maril polegi midagi amputeeritud ja kuigi ta käis arsti vastuvõtul, jätkab ta siiski ekspeditsioonil meiega.

IMG_8532
Arktikumi muuseum

IMG_8626

IMG_8631
Sääsevõrk ja loomulikult Sten
IMG_8506
Rovaniemi päikeseloojang

IMG_8655(1)

Vägev Nanoqi küla

Eile õhtul otsustasime näljastena purgisuppi keeta. Teatades, et oskused mul selles valdkonnas puuduvad, rääkisid teised mulle purgisupi valmistamisretsepti saladused välja. Viska kõik potti, vala vett sama supipurgiga peale ja oota, kuni keeb. Kõige müstilisem osa  oli supi keemise osa, sest pärast peab ju jälle ootama, et see ära jahtuks. Aga kuna nii on alati tehtud ja traditsioonidest tuleb lugu pidada, kõrvetasid kõik kuuma supi söömise ajal oma keele ära.

Järgmisel päeval hommikul eesti putru söönud, seadsime sammud Nanoqi Arktika muuseumisse. See oli tõsiselt armas vana küla samblakatustega majadega. Kui sinna saabusime, tervitas meid vaid targa näoga sõbralik koer, kelle abil leidsimegi infoleti üles. Kõik oli veidi nagu Hobbiti filmis ja tundus nagu võlumaailm kuskil raamatus. Vanad kaardid, ekspeditsioonid, kus tuli tuua suuri ohvreid, et eesmärk saavutada, männimetsas jahionnid ja jääkarude uurimiseks kasutatavad uberikud. Hämmastav oli näha vaala selgroolüli. Maagiline õhkkond.

Vihmapiisad tibutavad vastu esiklaasi ja silmapiiril hõljuvad tumedad pilved. Juhtun armsalt Marilt küsima tema polaaralade huvi kohta. Ta seletab, et soovis ülikoolis oma lõputööks teha midagi põnevat ja lõpetas kuidagi National Geographicu ekspeditsioonil Franz Josephi maal, kus projekteeris ajahõlma vajunud rannikukülale laudteed ja armus kõrvuni kaunitesse külmadesse loodusmaastikesse ja toitu varastavatesse polaarrebastesse. Siis rääkis Mart isotoopuuringutest Teravmägedel ja sellest, et ekvaatoril on vesi tegelikult kergem, kuna soojema kliimaga aladel on vähem raskemat isotoopi hapnikku ehk hapnik 18-t. Vahepeal ostis Sten Muumi limonaadi, mis lõhnas nagu aknapesuvedelik ja ei maitsenudki kuidagi eriti. Samuti oleme ametlikult põhjapõdratsoonis ja vähemalt mina loodan neid väga silmata.

IMG_8477
Nanoqi küla lahedad majad
IMG_8501
Veel üks vinge pilt

Reisipalavik

Kõiksugu hetki ja sissejuhatus meie retkele

 

Udused autoklaasid. Tühjad tänavad. Kell kuus hommikul komberdavad kottidega kujud lagedal platsil seisva kaubiku juurde, mille peale on kleebitud POLAAREKSPEDITSIOON. Avali pagasniku juures ootab ärgas teksajakiga mees, nimeks Valle, kes põrutaks pikemalt mõtlemata juba praegu mägimatkale või millelegi muule sellisele. Teised nii ei arva. Teised unistavad praegu pehmest padjast või vähemalt autoistmest, kuhu maanduda. Veelgi nigelamas olukorras on Mari, meiega kaasa tulnud armas arhitekt, kes diagnoosis endale 38-kraadise palaviku.

Laevas imelises rootsi lauas end pungini söönud, nagu ikka rootsi lauas tehakse, suudeti juba läbi kinnivajuvate silmade vestlust üleval hoida. Mõned, kes öösel voodisse ei jõudnudki, viskusid söögilauale ja jäid silmapilk unne, vahepeal segase ja ehmunud näoga ringi vaadates. Kuigi hommikusöök oli imeline, ei teinud suurem osa rahvast retki puhveti juurde nagu meie, kuna tõenäoliselt ootas Sukulaku ostmist.

Pärast mõningat paanilist haige Mari otsimist avanesid autoväravad ja autotäis reisi ootavaid tegelasi asus meie imelise kaubikuga teele. Ainult 400 kilomeetrit ja saabumegi esimesse peatuspunkti- Pietarsaarile. Viietunnise sõidu käigus avastasime ristsõnade lahendamise võlu, millest mina isiklikult terve elu eemale olen hoidnud. Täiesti uskumatu, mis sõnu nad küsivad! Kuidas võib keegi taibata, et nasaalne hääl on ini või et kerglane saksik inimene on untsantsakas?

Veel õnnestus mul autos esitada mõrvamüsteerium, mille vastust Maria sattus teadma ja mõtles, et oleks tore see kõigile kohe välja öelda. Siis sõid poisid parklas kanakintsu ja vahepeal ütles Valle, et kuused on siin väikeste okstega, kuna a) lume raskus on nii suur ja b) päike on nii madalal, et neil ei ole mõtet oksi laiali ajada.

Kuna lihtne tee on ainult mugavatele inimestele, karastasime end Mariaga kämpingu järvevees ning surisesime nii vees kui maismaal, kuid tunne oli kohutavalt värske ja hea. Pietarsaari, kus tegime jalutustiiru, on väike armas kaluriküla. Tutvusime kohaliku sadama, lagritsaputkadega, tänavafestivaliga ja nägime Araabia poodi ning täiesti kohustuslikku Soome H&M-i.

Meie nummi kümneaastane energiajänes Riho hüppas ja toppis end igasse võimalikku auku ja lõbustas meid õhtul näiteks sellise naljaga: “Mu sõber tegi uue maailma, mille kood on 666, ja siis mina panin kood on 111 ja siis see sõber ütles, et kas ma olen mingi häkker vä?” Nalja juurde käis hirmus itsitamine ja mitte keegi teine lihtsalt ei saanud mitte naerda.

 

IMG_8452
Külasadam

IMG_20170722_195356

IMG_8387
See on Sten, kes magas söögilaual
IMG_8385
Riho ja mitte väga soe vesi

Õpilaste polaarekspeditsiooni blogi

 

5. mail korraldas Eesti Polaarklubi koostöös SA Eesti Polaarfondi, Meremuuseumi ja Tallinna geograafiaõpetajate aineühendusega Lennusadamas kaasahaarava kooliõpilaste polaarviktoriini. Et sinna jõuda, tuli enne saavutada hea tulemus eelvoorus. Viis noort – Maria Huntsaar, Carmen Sandra Kuusk, Sten Laane, Adel Müürsepp ja Siim Lilleoja tegid just seda, läbides aprillist maini kestnud tiheda konkursi, rohkem kui kahesaja huvilise hulgast üle kogu Eesti.

Peaauhinnaks parimatele osavõtjatele on võimalus koos teadlastega põhjapolaarjoone taha Skandinaavia polaaraladele ekspeditsioonile sõita. Üheksapäevane reis võetakse ette juuli lõpus. Ekspeditsiooni baasiks on Soome loodenurgas, Rootsi ja Norra piiride lähedal asuv Kilpisjärvi Bioloogiajaam, kust saab teha retki mõlemale poole. See Helsingi Ülikoolile kuuluv rahvusvaheliselt tunnustatud uurimiskeskus on avatud kõikidele teadusharudele. Eesti noored saavad hea ülevaate sealsest teadustööst, aga ka ise osaleda praktilistel välitöödel Lähis-Arktikas ning omandada kogemusi põhiliste järvekarakteristikute mõõtmisel ja kivimite uurimisel. Lisaks külastatakse erinevaid polaarmuuseumeid ja keskusi, viiakse ennast kurssi põliselanike kultuuriga ning keskkonna ja kliima muutustega.

Ekspeditsiooni programmi kokkupanemisega ja projektijuhtimisega tegelevad Enn Kaup ja Katrin Savomägi, ekspeditsiooni saatjateks on Polaarklubi liikmed Mart Varvas ja Mari Hunt ning TTÜ Geoloogia instituudi teadur Valle Raidla. Viktoriini korraldamist ja ekspeditsiooni läbiviimist toetavad Eesti Polaarfond, Eesti Teadusagentuur, Laste ja noorte kultuuriaasta 2017, Frida Hats, TTÜ Geoloogia Instituut.

Varem pole sellist võimalust Eesti noortel olnud ja selleks, et ka teised saaksid osa polaarekspeditsioonist, kirjutan mina ühe reisil osalejana siia sissekandeid, millega tegelesime, kus käisime ja muud põnevat.