Reisipalavik

Kõiksugu hetki ja sissejuhatus meie retkele

 

Udused autoklaasid. Tühjad tänavad. Kell kuus hommikul komberdavad kottidega kujud lagedal platsil seisva kaubiku juurde, mille peale on kleebitud POLAAREKSPEDITSIOON. Avali pagasniku juures ootab ärgas teksajakiga mees, nimeks Valle, kes põrutaks pikemalt mõtlemata juba praegu mägimatkale või millelegi muule sellisele. Teised nii ei arva. Teised unistavad praegu pehmest padjast või vähemalt autoistmest, kuhu maanduda. Veelgi nigelamas olukorras on Mari, meiega kaasa tulnud armas arhitekt, kes diagnoosis endale 38-kraadise palaviku.

Laevas imelises rootsi lauas end pungini söönud, nagu ikka rootsi lauas tehakse, suudeti juba läbi kinnivajuvate silmade vestlust üleval hoida. Mõned, kes öösel voodisse ei jõudnudki, viskusid söögilauale ja jäid silmapilk unne, vahepeal segase ja ehmunud näoga ringi vaadates. Kuigi hommikusöök oli imeline, ei teinud suurem osa rahvast retki puhveti juurde nagu meie, kuna tõenäoliselt ootas Sukulaku ostmist.

Pärast mõningat paanilist haige Mari otsimist avanesid autoväravad ja autotäis reisi ootavaid tegelasi asus meie imelise kaubikuga teele. Ainult 400 kilomeetrit ja saabumegi esimesse peatuspunkti- Pietarsaarile. Viietunnise sõidu käigus avastasime ristsõnade lahendamise võlu, millest mina isiklikult terve elu eemale olen hoidnud. Täiesti uskumatu, mis sõnu nad küsivad! Kuidas võib keegi taibata, et nasaalne hääl on ini või et kerglane saksik inimene on untsantsakas?

Veel õnnestus mul autos esitada mõrvamüsteerium, mille vastust Maria sattus teadma ja mõtles, et oleks tore see kõigile kohe välja öelda. Siis sõid poisid parklas kanakintsu ja vahepeal ütles Valle, et kuused on siin väikeste okstega, kuna a) lume raskus on nii suur ja b) päike on nii madalal, et neil ei ole mõtet oksi laiali ajada.

Kuna lihtne tee on ainult mugavatele inimestele, karastasime end Mariaga kämpingu järvevees ning surisesime nii vees kui maismaal, kuid tunne oli kohutavalt värske ja hea. Pietarsaari, kus tegime jalutustiiru, on väike armas kaluriküla. Tutvusime kohaliku sadama, lagritsaputkadega, tänavafestivaliga ja nägime Araabia poodi ning täiesti kohustuslikku Soome H&M-i.

Meie nummi kümneaastane energiajänes Riho hüppas ja toppis end igasse võimalikku auku ja lõbustas meid õhtul näiteks sellise naljaga: “Mu sõber tegi uue maailma, mille kood on 666, ja siis mina panin kood on 111 ja siis see sõber ütles, et kas ma olen mingi häkker vä?” Nalja juurde käis hirmus itsitamine ja mitte keegi teine lihtsalt ei saanud mitte naerda.

 

IMG_8452
Külasadam

IMG_20170722_195356

IMG_8387
See on Sten, kes magas söögilaual
IMG_8385
Riho ja mitte väga soe vesi
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s